Lugedes läbi 2004. aastal kirjutatud
Pekka Himaneni artikli globaalsete infoühiskonna väljakutsete kohta, tundsin, et peab korra ABC juurde tagasi minema. Mis on infoinfoühiskond
(information society) ja mis on heaoluriik/ühiskond
(welfare state/society)?
Infoühiskonna kohta leidsin erinevaid artikleid. Toon siin kohal välja Wikipedias kirjutatu.
„Infoühiskond on informatsiooni tähtsustav ja seda kõigis eluvaldkondades maksimaalselt kasutav (hankiv, tootev, talletav, levitav) ühiskond. Infoühiskond on koondmõiste rõhutamaks info ja infokäitluse mahtude ja tähtsuse suhtelist suurenemist tänapäeva ühiskonnas. See on kõikehõlmav ning haarab kogu sotsiaalset reaalsust. Infoühiskonna peamiseks tunnuseks on arvutite massiline kasutamine ja kõikjale ulatuvad ülemaailmsed, personaalsed kommunikatsioonikanalid (Internet ja sellel baseeruvad struktuurid) ning elektroonilised teenused.“
Mis on heaoluriik? See on riik, mis garanteerib kodanike nii poliitilisi ja sotsiaalseid õigusi. Riik otseselt ei sekku turumajandusse, kuid vähendab ühiskonna liikmete vahelist sotsiaal-majandusliku ebavõrdsust maksu-, majandus- ja sotsiaalpoliitikaga ehk teisisõnu proovib riik tagada kõigile inimestele tema loomupärastest eeldustest ja rahakotti paksusest sõltumata võrdse võimaluse osa võtta ühiskonna üldisest heaolust – heaoluriigis on esikohal inimene, tema vajadused ja soovid. Ühiskond lähtub ülesannete püstitamisel vajadusest parandada ja kindlustada oma kodanike sotsiaalset seisundit, tagada inimesele võimalus edukalt eluga toime tulla.
Tagasi artikli juurde. Olgugi, et see on kirjutatud 2004. aastal olen ma temaga suuremal või vähemal määral nõus. Ja mis meil siis tänapäevalgi nii palju teist moodi on? Pigem on seda kõik suudetud endale teadvustada ehk artiklis ei olnud midagi nii väga uut vaid meeldetuletus, kus me täna oleme. Siin ei saa mainimata jätta president Toomas Hendrik Ilvese kõne vabariigi aastapäeval. Paralleele Himaneni artikliga on „hirmuäratavalt“ palju. Tegelikult rääkis ka meie president infoühiskonna tekkimisest ja probleemidest ning mida teha, et nendega toime tulla.
„Siin on pikaajaline väljakutse meie riigile, haridussüsteemile ja lapsevanemaile.“
Artiklis toodi välja globaalsed probleemid, mis tänagi aktuaalsed on. Osad neist ka väga valusalt Eestit puudutavad (nö ajude väljavool). Nende samade probleemidega seoses tuli meelde, et kõik nii must ei tunduks, „Mis? Kus? Millal?“ saate üks küsimus.
“Maailmas on kaks kõige enam loetud/kirjutatud inglise keelset lauset. Nendest kahest väga laialdaselt levinud lausest üks on „I Love You“. Nimeta teine kolme-sõnaline lause“
Küsimusele oodatud vastus on „Made in China“. Kusjuures trendid viitavad sellele, et märk/lause „Made in China“ ei tähenda enam odavat tootmist ning Hiina kui odava tööjõuga maa kuulsus on kadumas. On öeldud ,et Hiina ei ole enam maailmale tehaseks ning järgmiste aastate jooksul üritatakse saada hoopis juhtivaks tehnoloogiariigiks. Kas mitte jälle ei tule Himaneni artiklist tuttav ette? J
Artiklis toodi välja ja analüüsiti kolme majandus ja tehnoloogia mudelit: „Silicon Valley Model“, „Singapore Model“ ja „Finnish model“. Kõigil on miinused ning lahenduseks tuli neljas variant, kus tuleks kombineerida heaoluriik infoühiskonnaga. See viis meid heaoluriigi väärusteni. Edasi probleemideni ja välja pakutud lahendusteni. Lahendused mulle meeldisid. Eriti see osa, kus kõlama jäi mõte, et töö võiks olla elustiil. Kuna ma ise olen samasugune ja ei armasta rutiinset kella kaheksast viieni tööd, sest tunnen, et see viib produktiivsuse üsna kiiresti põhja.
Samuti jäi artiklist kõlama, et kõik heaoluriigi ja infoühiskonna aspektid on omavahel seotud – maksud, tervis, vaba aeg, ideed jne. Ning see peab olema balansseeritud (näiteks kuidas mõjub liiga palju tööd võrdluses inimese tervisega, mis omakorda mõjub riigi üldisele vananemisele jne).
Olen nõus, et kõik, mis artiklis kirja sai on õige. See on õige paberil. Kuid kas ka reaalses elus nende lahenduste elluviimine nii lihtne on ning kas mõju täpselt selline saab nagu artiklis kirjeldatud. Kas globaliseerumine on lahendus riigi vananemisele või hoopis "võti" kuritegevuse tõusule?
„What is most important to the information society is not new technology but a new way of doping thins“.
